S. Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema"


5/5

Loetud 2022-06-12

Mäletan, et väiksena "Kadri" raamat küll meeldis mulle, kuid oli sellegipoolest minu jaoks natuke igav lugeda. Ei arvanud ma siis ega arva ka praegu, et üks 7.klassi tüdruk võiks niimoodi osata mõelda ja oma tundeid kirja panna. Seevastu "Kasuema" oli minu jaoks juba väiksena põnev ja nüüd suuremana ehk veelgi põnevam lugeda. Ega ma olin juba väiksena üsna arukas, aga pararamatult avastad täiskasvanuna lugedes tegelaskujudel uusi tahke ja omadusi. Ma arvan, et Enrico surm on selle teose peidetud eesmärk, millega lugejad lahterdada ühtedeks või teisteks. Ma arvan, et mul täiskasvanuna võttis isegi silma rohkem märjaks seda peatükki lugedes kui lapsena. Rannamaa ise on arvanud, et see on hea kui nutma ajab, peabki ajama, et siis oled õigel teel. Ma ise mõtlen, et mida see kaastunne küll tegelikult näitab ja aitab? On see üldsegi hea, kui kaasa tunda? Oleme me siis rohkem inimesed? Poiss oli tropp ja käitus tropilt. Kas me peaksime olema suutelised iga inimese puhul mõistma, et tema halva käitumise taga on halb lapsepõlv, olematu emaarmastus ja valed sõbrad ning seega andma talle rohkem andeks kui mõnele heast perest tropile? Kas heast perest tropp on üldsegi selline tropp, kellele peaks olema suuteline kaasa tundma või on tegu lihtlabase tropiga, kes tuleks lihtsalt pikalt saata? Kust need piirid jooksevad?
Mis minu jaoks veel huvitav tundub nende raamatute puhul, on see, kuidas tegelaskujud omandavad lugeja mõtteis kindla välimuse, ehkki raamatutes neid peamiselt oma käitumise järgi kirjeldatud on (muidugi ka minevikku mainitakse).
Mul on kahju, et neist raamatutest pole korralikku filmiseeriat (Kasuema ainetel, küll jah, on midagi tehtud). Samas kas üldse annaks nii inimese mõttemaailma ja hingeeluga seotud teoseid filmiks teha?

"Millega elu hakkama ei saa, sellega saab hakkama lähenev surm."

"Jah, armastus on mõnikord nagu pime muusik, kes mängib oma kõige kirglikumad viisid kurtidele..."

"...ei algagi õnnetute õnnetus iga kord sellest hetkest, kui õnnetus toimub, vaid selle juured on kusagil kaugel meie eluloos."

"...Me astume üksteise poole sisse nagu poodi või kohvikusse ja oleme siiralt imestunud, kui meid sellele vastavalt koheldakse."

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

H. Lofting "Dr Dolittle'i postkontor ja Dr Dolittle'i reisid" ning "Dr Dolittle ja Dr Dolittle'i tsirkus"

Kujutis
5/5 Loetud 2022-05-29 Doktor Dolittle raamatud on pühendatud kõigile lastele - neile, kes on lapsed aastatelt ja neile, kes on seda südame poolest. Lasteraamatute lugemisega on see hea, et minul vähemalt on kogu aeg tahtmine midagi lugeda, kahjuks aga ei ole tihti muude elusündmuste kõrvalt jaksu lugeda midagi sügavamõttelist ja filosoofilist. Aga et lugemist mitte päris ära unustada, ongi vahelduseks tore neid elutarkuseid lihtsama teksti ja süžeega raamatutest ammutada. "Lapsed ei kartnud enam kunagi pimedust. Sest vaadake, hirm tuleb tavaliselt teadmatusest, nagu ma ühel päeval doktorile ütlesin, kui meil ükskordüks ja muud filosoofilised teemad kõne all olid. Kui sa mingit asja juba tead ja tunned, ei karda sa seda enam."
Lisateave

J. Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Kujutis
4,5/5 Loetud 2021-08-27 Sellele raamatule hinde panemine oli keeruline. Kuna ma Remarque'i olen läbi lugenud, tekkis selle teose 170 lk jooksul kordi hetki, kus avastasin, et loen üht, aga pilt mis peas jookseb, on vale - pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi eesti poistega. Samas kuna ma kogu masenduse olin juba Remarque'i puhul läbi elanud, ei suutnud see raamat enam kivist pisaraid pigistada. Raamatu puhul meeldis see, et lahtiseid otsi ei jäetud - kõigi elutee kohta oli info kirjas ning mingisugust draamatilist "ja siis me ei näinud teda enam iial" ei olnud. Oma mõtte andis teos muidugi edasi - kaitstakse viimase hingetõmbeni võõrast maad, kuid milleks ometi? "Üldse on vist asi nii, et sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. Eksimatu seepärast, et ta on - surm ise. Selle palge ees ei saa vist valet ega väärust olla, seal on inimene nii, nagu ta parasjagu on" "...ütles Ruudi ja avas ranitsa. Kogunesime kõik ümber....
Lisateave

S. Oksanen "Koertepark"

Kujutis
4/5 Loetud 2021-01-07   *Meeldis Oksanenile omane nn sibulatüüpi ülesehitus ehk kaks paralleelselt 375 lk jooksvat ajajoont - minevik ja olevik. Selline ülesehitus hoiab pea selgena ning hammasrattad töös. Samuti oli põhisüžee äge ja uudne - surrogaatemadus ja munarakudoonorlus. *Ei meeldinud mitte-nii-sigavinge lõpp - puudu jäi kulminatsioonist, oleks tahtnud mingisugustki lõplikku sündmust, kellegi surm vms. Samas teisalt jällegi kaval lüke - lugu elab lugeja peas oma elu edasi ning igaüks võib mõelda välja sobiva lõpplahenduse.
Lisateave