N. deGrasse Tyson "Astrofüüsika inimestele, kel on kiire"


5/5

Loetud 2022-06-12

Astronoomia, sh astrofüüsika, on ilmselt üks ilusamaid füüsikaharusid (miks mitte ka üleüldse ilusamaid teadusharusid). Mulle meeldib, kuidas Universum annab meile nö vajalikud tööriistad ja teadmised, et kuidas-miks-mida, kuid vastuseid ei saa me sellegipoolest.
Minu jaoks antud raamatust üks huvitavamaid mõtteid oli see, et olgugi, et me võiksime ajas tagasi vaadata ja näha Universumi tekkemomenti ja olgugi, et me ei saa seda teha kosmilise mikrolaine-taustkiirguse tõttu, siis see-eest mingite triljonite aastate pärast, on see mikrolaine-taustkiirgus muutunud raadiolaine-taustkiirguseks ning meil oleks võimalik natuke mugavamalt proovida vaadata Universumi tekkemomenti, kuid ka siis ei saa me seda teha puhtalt seetõttu, et Universum on selleks ajaks nii palju paisunud ja nii tühjaks ning hõredaks muutunud, et nii kauge info jääb meist valguse levimiskiiruse tõttu juba nähtavushorisondi taha. Tõenäoliselt oleksime me võinud vajalikud vastused saada minevikus, kuid siis ei olnud meil vastavat tehnoloogiat ning mikrolaine-taustkiirgus oli siis röntgenlaine-taustkiirgus ning sellest ei oleks me kindlasti läbi näinud. Lisaks muidugi see fakt, et Universum oli oma tekkemomendil nii kuum, et isegi kui aineosakesed olid juba järgemööda tekkinud, ei olnud elektronid veel omale sobivat tuuma leidnud ning segasid oma tiirutamisega omakorda footonite teekonda ning me kõik teame, et ei saa näha pimedas ruumis toa teises otsas olevat objekti, kui keegi vahepeal taskulampi järjekindlalt lakke vilgutab.

Raamatu lõpus oli mõte - kunagi arvati, et Maa on unikaalne, siis arvati, et Päike on unikaalne, siis Linnutee galaktika jne. Alati on tõestatud vastupidist. Seega ei saa ka meie Universum olla unikaalne. Ja ammugi mitte ei ole ka me ise unikaalsed, mis esimese hooga tundub masendav, aga teisalt jällegi on hea teada, et minu maailmatu suured probleemid on Universumi mõõtkavas heal juhul tolmukübe ning sama hästi võib muretsemise lõpetada.

Me ei ela Universumis, Universum elab meis.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

H. Lofting "Dr Dolittle'i postkontor ja Dr Dolittle'i reisid" ning "Dr Dolittle ja Dr Dolittle'i tsirkus"

Kujutis
5/5 Loetud 2022-05-29 Doktor Dolittle raamatud on pühendatud kõigile lastele - neile, kes on lapsed aastatelt ja neile, kes on seda südame poolest. Lasteraamatute lugemisega on see hea, et minul vähemalt on kogu aeg tahtmine midagi lugeda, kahjuks aga ei ole tihti muude elusündmuste kõrvalt jaksu lugeda midagi sügavamõttelist ja filosoofilist. Aga et lugemist mitte päris ära unustada, ongi vahelduseks tore neid elutarkuseid lihtsama teksti ja süžeega raamatutest ammutada. "Lapsed ei kartnud enam kunagi pimedust. Sest vaadake, hirm tuleb tavaliselt teadmatusest, nagu ma ühel päeval doktorile ütlesin, kui meil ükskordüks ja muud filosoofilised teemad kõne all olid. Kui sa mingit asja juba tead ja tunned, ei karda sa seda enam."
Lisateave

J. Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Kujutis
4,5/5 Loetud 2021-08-27 Sellele raamatule hinde panemine oli keeruline. Kuna ma Remarque'i olen läbi lugenud, tekkis selle teose 170 lk jooksul kordi hetki, kus avastasin, et loen üht, aga pilt mis peas jookseb, on vale - pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi eesti poistega. Samas kuna ma kogu masenduse olin juba Remarque'i puhul läbi elanud, ei suutnud see raamat enam kivist pisaraid pigistada. Raamatu puhul meeldis see, et lahtiseid otsi ei jäetud - kõigi elutee kohta oli info kirjas ning mingisugust draamatilist "ja siis me ei näinud teda enam iial" ei olnud. Oma mõtte andis teos muidugi edasi - kaitstakse viimase hingetõmbeni võõrast maad, kuid milleks ometi? "Üldse on vist asi nii, et sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. Eksimatu seepärast, et ta on - surm ise. Selle palge ees ei saa vist valet ega väärust olla, seal on inimene nii, nagu ta parasjagu on" "...ütles Ruudi ja avas ranitsa. Kogunesime kõik ümber....
Lisateave

S. Oksanen "Koertepark"

Kujutis
4/5 Loetud 2021-01-07   *Meeldis Oksanenile omane nn sibulatüüpi ülesehitus ehk kaks paralleelselt 375 lk jooksvat ajajoont - minevik ja olevik. Selline ülesehitus hoiab pea selgena ning hammasrattad töös. Samuti oli põhisüžee äge ja uudne - surrogaatemadus ja munarakudoonorlus. *Ei meeldinud mitte-nii-sigavinge lõpp - puudu jäi kulminatsioonist, oleks tahtnud mingisugustki lõplikku sündmust, kellegi surm vms. Samas teisalt jällegi kaval lüke - lugu elab lugeja peas oma elu edasi ning igaüks võib mõelda välja sobiva lõpplahenduse.
Lisateave