G. Enders "Võluv soolestik"


5/5

Loetud 2021-11-06

285 lehekülge puhast rõõmu ja lusti. Soolestik on absoluutselt üks alahinnatumaid süsteeme ning tualetis saavutatud kordaminekutest rääkimine on tabu. Sellest on tuline kahju, sest maailm oleks ilmselt hoopis teine kui kõhus toimuvast rääkimine oleks aktsepteeritav. Nt sõbrannaga kohtumist tühistades ei pea enam susserdama, et "oi tead mul on migreen" (ja teisele jääb halb mulje, et miks pagan sa siis valuvaigistit ei võta), vaid saabki otse öelda "kuule pipardasin kogemata toidu üle, hetkel kustutan tulekahju" (ja teine tunneb kaasa).
Isiklikult leian, et antud raamat võiks olla mingis kooliastmes isegi rangelt soovituslik. Söögi alla ja peale räägitakse sellest, et kuidas kontrollida kas inimesel on insult olnud ja millised on südameinfarkti peamised tunnusjooned. Teisalt käib ilmselt terve kari inimesi ringi teadmata milline peaks olema normaalne 💩.
Raamatus käsitletud teemad jagunesid laialt kolmeks - soolestik (nt kuidas istuda potil õigesti, talumatusel ja talumatusel on erinevus), närvisüsteem (nt reisi-kõhukinnisus ning aju vs soolestik) ja mikroobid (tublid ja halvasti käituvad lemmikloomad). Antud trükil on olemas ka neljas ptk - kuhu teadus vahepeal jõudnud on.

Ja nüüd natuke ka minu arvamust soolestiku olulisusest. Meie süda teeb päevad läbi enam-vähem samal kiirusel tööd (va trammile joostes), kopsudes toimub iga päev hapniku ja CO2 vahetus nii nagu peab, meie neerud on tõenäoliselt harjunud meie tarbitava vedelikukogusega ("mees, miks sa rohkem vett ei joo?") ja siis on veel aju, kes istub mäetipus ning tegeleb kuiva aritmeetikaga - kas kõik teevad oma tööd nii nagu peab, palju täna magatud sai ja mis emotsioonid meid täna valdavad.
Ja siis on soolestik - suur ja ilus monstrum meie keha keskpunktis, kes ei tegele ainult toidumassi 💩 töötlemisega (muide raamatus on ka juttu miks just 50 varjundit pruuni), vaid haldab ja organiseerib, määrab meie veregrupi, allergiad ja talumatused, mõjutab depressiooni kulgu, küsib immuunrakkudelt nende päeva kohta jne. Niisiis suurepärane ja tark süsteem, kellega ei maksa riidu minna.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

H. Lofting "Dr Dolittle'i postkontor ja Dr Dolittle'i reisid" ning "Dr Dolittle ja Dr Dolittle'i tsirkus"

Kujutis
5/5 Loetud 2022-05-29 Doktor Dolittle raamatud on pühendatud kõigile lastele - neile, kes on lapsed aastatelt ja neile, kes on seda südame poolest. Lasteraamatute lugemisega on see hea, et minul vähemalt on kogu aeg tahtmine midagi lugeda, kahjuks aga ei ole tihti muude elusündmuste kõrvalt jaksu lugeda midagi sügavamõttelist ja filosoofilist. Aga et lugemist mitte päris ära unustada, ongi vahelduseks tore neid elutarkuseid lihtsama teksti ja süžeega raamatutest ammutada. "Lapsed ei kartnud enam kunagi pimedust. Sest vaadake, hirm tuleb tavaliselt teadmatusest, nagu ma ühel päeval doktorile ütlesin, kui meil ükskordüks ja muud filosoofilised teemad kõne all olid. Kui sa mingit asja juba tead ja tunned, ei karda sa seda enam."
Lisateave

J. Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Kujutis
4,5/5 Loetud 2021-08-27 Sellele raamatule hinde panemine oli keeruline. Kuna ma Remarque'i olen läbi lugenud, tekkis selle teose 170 lk jooksul kordi hetki, kus avastasin, et loen üht, aga pilt mis peas jookseb, on vale - pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi eesti poistega. Samas kuna ma kogu masenduse olin juba Remarque'i puhul läbi elanud, ei suutnud see raamat enam kivist pisaraid pigistada. Raamatu puhul meeldis see, et lahtiseid otsi ei jäetud - kõigi elutee kohta oli info kirjas ning mingisugust draamatilist "ja siis me ei näinud teda enam iial" ei olnud. Oma mõtte andis teos muidugi edasi - kaitstakse viimase hingetõmbeni võõrast maad, kuid milleks ometi? "Üldse on vist asi nii, et sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. Eksimatu seepärast, et ta on - surm ise. Selle palge ees ei saa vist valet ega väärust olla, seal on inimene nii, nagu ta parasjagu on" "...ütles Ruudi ja avas ranitsa. Kogunesime kõik ümber....
Lisateave

S. Oksanen "Koertepark"

Kujutis
4/5 Loetud 2021-01-07   *Meeldis Oksanenile omane nn sibulatüüpi ülesehitus ehk kaks paralleelselt 375 lk jooksvat ajajoont - minevik ja olevik. Selline ülesehitus hoiab pea selgena ning hammasrattad töös. Samuti oli põhisüžee äge ja uudne - surrogaatemadus ja munarakudoonorlus. *Ei meeldinud mitte-nii-sigavinge lõpp - puudu jäi kulminatsioonist, oleks tahtnud mingisugustki lõplikku sündmust, kellegi surm vms. Samas teisalt jällegi kaval lüke - lugu elab lugeja peas oma elu edasi ning igaüks võib mõelda välja sobiva lõpplahenduse.
Lisateave