D. Lelait "Maria Callas"


5/5

Loetud 2021-09-04

Callasel oli väga huvitav hääl - tummine alumine register, mahlane keskmine ning sädelev ülemine. Nagu oleks kokku pandud kolme täiesti erineva inimese hääled. Ma olen alati arvanud, et tema hääl kas meeldib või ei meeldi, aga kindlasti peab olema mingi arvamus - külmaks ei jäta see kedagi ning samas pole ka tegu millegagi mille kõla ununeks. Mina nt igas rollis teda kuulata ei suuda - tunnen end ebamugavalt kuulates teda La Traviatat laulmas või veel hullem, Spotifys on ka La Boheme salvestused mida ma iial ei kavatse avada. Samas mõeldes Toscale, ongi tema nägu esimene mis mul silme ette ilmub. Raamatust lugesin, et Carmenit ei ole ta iial mänginud, et ei suutnud end selle rolliga samastuda (ehkki esitas lugusid soolokontserditel) ja ma kohe hingasin kergendatult, sest olen Youtubes näinud kahte Carmeni salvestust ning ei ole suutnud ära imestada, et kas tõesti selline diiva mängis mustlasneiut. Õnneks mitte.
Tolleaegne meedia jättis temast alati mulje kui kapriissest diivast kes konstantselt jonnis, loopis asju, kõrvaldas konkurente jne. Tegelikult oli tegu väga targa, mitut keelt rääkiva, distsiplineeritud ilusa naisega (ilus st mitte klassikaliselt vaid antiikselt), kes suutis oma hääle ja näitlejameisterlikkusega luua erakordset.
Ma arvan, et Callase elulugu antud raamatus kirjeldab ilusasti ära ooperistaari elu võidukad tõusud ja sügavad mõõnad. Sa võid olla kui andekas tahes, laulda kõiki suurrolle, hoida publikut peos, aga ühel hetkel saab hääl otsa ja sa pole enam keegi. Ning see ongi kõige kurvem kui tänamatu on artisti töö, sest sa võid iga õhtu laval surra ning elada seejärel aplausile, vajada ovatsioone kui õhku ja vett, aga mis saab sinust siis kui ühel päeval enam ei aplodeerita?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

H. Lofting "Dr Dolittle'i postkontor ja Dr Dolittle'i reisid" ning "Dr Dolittle ja Dr Dolittle'i tsirkus"

Kujutis
5/5 Loetud 2022-05-29 Doktor Dolittle raamatud on pühendatud kõigile lastele - neile, kes on lapsed aastatelt ja neile, kes on seda südame poolest. Lasteraamatute lugemisega on see hea, et minul vähemalt on kogu aeg tahtmine midagi lugeda, kahjuks aga ei ole tihti muude elusündmuste kõrvalt jaksu lugeda midagi sügavamõttelist ja filosoofilist. Aga et lugemist mitte päris ära unustada, ongi vahelduseks tore neid elutarkuseid lihtsama teksti ja süžeega raamatutest ammutada. "Lapsed ei kartnud enam kunagi pimedust. Sest vaadake, hirm tuleb tavaliselt teadmatusest, nagu ma ühel päeval doktorile ütlesin, kui meil ükskordüks ja muud filosoofilised teemad kõne all olid. Kui sa mingit asja juba tead ja tunned, ei karda sa seda enam."
Lisateave

J. Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Kujutis
4,5/5 Loetud 2021-08-27 Sellele raamatule hinde panemine oli keeruline. Kuna ma Remarque'i olen läbi lugenud, tekkis selle teose 170 lk jooksul kordi hetki, kus avastasin, et loen üht, aga pilt mis peas jookseb, on vale - pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi eesti poistega. Samas kuna ma kogu masenduse olin juba Remarque'i puhul läbi elanud, ei suutnud see raamat enam kivist pisaraid pigistada. Raamatu puhul meeldis see, et lahtiseid otsi ei jäetud - kõigi elutee kohta oli info kirjas ning mingisugust draamatilist "ja siis me ei näinud teda enam iial" ei olnud. Oma mõtte andis teos muidugi edasi - kaitstakse viimase hingetõmbeni võõrast maad, kuid milleks ometi? "Üldse on vist asi nii, et sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. Eksimatu seepärast, et ta on - surm ise. Selle palge ees ei saa vist valet ega väärust olla, seal on inimene nii, nagu ta parasjagu on" "...ütles Ruudi ja avas ranitsa. Kogunesime kõik ümber....
Lisateave

S. Oksanen "Koertepark"

Kujutis
4/5 Loetud 2021-01-07   *Meeldis Oksanenile omane nn sibulatüüpi ülesehitus ehk kaks paralleelselt 375 lk jooksvat ajajoont - minevik ja olevik. Selline ülesehitus hoiab pea selgena ning hammasrattad töös. Samuti oli põhisüžee äge ja uudne - surrogaatemadus ja munarakudoonorlus. *Ei meeldinud mitte-nii-sigavinge lõpp - puudu jäi kulminatsioonist, oleks tahtnud mingisugustki lõplikku sündmust, kellegi surm vms. Samas teisalt jällegi kaval lüke - lugu elab lugeja peas oma elu edasi ning igaüks võib mõelda välja sobiva lõpplahenduse.
Lisateave