A. Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus"


5/5

Loetud 2022-02-26

"Maailmas on ainult juhus, juhus ja füüsika."

"Korratus! Te kuulete sellest oma komandandilt. Te kuulete sellest magalaülemalt. Valitsema peab kord. Elu on kaos, härrased. Ja meie kehastame selles kaoses korra loomist. Kuni geenideni välja. Me korrastame liikide arengut. Sõelume välja hädised, allumatud, sõklad."

"Suletud süsteemi entroopia ei vähene kunagi. Mis tahes protsess on määratud lõpuks hävima."

"...nagu oleks nende kõrv tabanud tuttava lauluviisi. Kurd kulmude vahel, suu lõdvalt lahti. Ilme, mis küsis: nii ruttu? Aga kas ei hakka siis muusika kõigi jaoks liiga vara mängima?"

"Sa ootad terve oma elu, aga kas sa oled valmis, kui õige hetk käes?"

"Me kõik tekime ühestainsast rakust, väiksemast kui tolmukübe. Palju väiksemast. Jaguneme. Paljuneme. Liidame ja lahutame. Aine käib käest kätte, aatomid voogavad sisse ja välja, molekulid pöörlevad, valgud kleepuvad kokku, mitokondrid saadavad välja oksüdatiivseid korraldusi, me saame alguse mikroskoopilise elektrilise tombuna. Kopsud, aju, süda. Nelikümmend nädalat hiljem pressitakse kuus triljonit rakku meie ema sünnituskanali kruustangide vahele ja me huilgame nutta. Ja siis sööstab maailm meile kallale."

Oi kui väga mulle see raamat meeldis, pole ammu ühtki teost niimoodi "neelanud". Sellisele loole oleks muidugi tahtnud muinasjutulaadset lõppu, aga seekord võitis päris elu, surid kõik kes surema pidid.
Mulle väga meeldis idee silmale nähtamatust valgusest. Saan aru, et siinkohal oli mõeldud raadiolaineid mis sidusid prantsuse neiu ja saksa poisi elud, aga ma usun, et sellel valgusel oli raamatu jooksul veel palju muid tähendusi. Näiteks sisemine valgus mis paikneb hea inimese sees. Või siis kõik see valgus mida suudab kuulamise ja kompimise abil "näha" pime tüdruk. Tähevalgus, tühjeneva akuga taskulambi võbelev valgus pimedas keldris, valgus mis tähendab lootust.

2 päeva tagasi muutus selle raamatu jätkamine keeruliseks. Aga siin oli tegu teise sõja, teise aja, teiste riikide ja teiste inimestega. Küll, aga mõistsin ma, kui kurb saab olema maha jätta oma kodu koos kõikide mu raamatutega. See raamat on tõenäoliselt üks neist väärtuslikemast eksemplaridest, mille kavatsen seljakotti suruda 🖤

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

H. Lofting "Dr Dolittle'i postkontor ja Dr Dolittle'i reisid" ning "Dr Dolittle ja Dr Dolittle'i tsirkus"

Kujutis
5/5 Loetud 2022-05-29 Doktor Dolittle raamatud on pühendatud kõigile lastele - neile, kes on lapsed aastatelt ja neile, kes on seda südame poolest. Lasteraamatute lugemisega on see hea, et minul vähemalt on kogu aeg tahtmine midagi lugeda, kahjuks aga ei ole tihti muude elusündmuste kõrvalt jaksu lugeda midagi sügavamõttelist ja filosoofilist. Aga et lugemist mitte päris ära unustada, ongi vahelduseks tore neid elutarkuseid lihtsama teksti ja süžeega raamatutest ammutada. "Lapsed ei kartnud enam kunagi pimedust. Sest vaadake, hirm tuleb tavaliselt teadmatusest, nagu ma ühel päeval doktorile ütlesin, kui meil ükskordüks ja muud filosoofilised teemad kõne all olid. Kui sa mingit asja juba tead ja tunned, ei karda sa seda enam."
Lisateave

J. Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Kujutis
4,5/5 Loetud 2021-08-27 Sellele raamatule hinde panemine oli keeruline. Kuna ma Remarque'i olen läbi lugenud, tekkis selle teose 170 lk jooksul kordi hetki, kus avastasin, et loen üht, aga pilt mis peas jookseb, on vale - pidin endale meelde tuletama, et tegu on ikkagi eesti poistega. Samas kuna ma kogu masenduse olin juba Remarque'i puhul läbi elanud, ei suutnud see raamat enam kivist pisaraid pigistada. Raamatu puhul meeldis see, et lahtiseid otsi ei jäetud - kõigi elutee kohta oli info kirjas ning mingisugust draamatilist "ja siis me ei näinud teda enam iial" ei olnud. Oma mõtte andis teos muidugi edasi - kaitstakse viimase hingetõmbeni võõrast maad, kuid milleks ometi? "Üldse on vist asi nii, et sõda on suur proovikivi, mis eksimatult näitab, mis mees keegi on. Eksimatu seepärast, et ta on - surm ise. Selle palge ees ei saa vist valet ega väärust olla, seal on inimene nii, nagu ta parasjagu on" "...ütles Ruudi ja avas ranitsa. Kogunesime kõik ümber....
Lisateave

S. Oksanen "Koertepark"

Kujutis
4/5 Loetud 2021-01-07   *Meeldis Oksanenile omane nn sibulatüüpi ülesehitus ehk kaks paralleelselt 375 lk jooksvat ajajoont - minevik ja olevik. Selline ülesehitus hoiab pea selgena ning hammasrattad töös. Samuti oli põhisüžee äge ja uudne - surrogaatemadus ja munarakudoonorlus. *Ei meeldinud mitte-nii-sigavinge lõpp - puudu jäi kulminatsioonist, oleks tahtnud mingisugustki lõplikku sündmust, kellegi surm vms. Samas teisalt jällegi kaval lüke - lugu elab lugeja peas oma elu edasi ning igaüks võib mõelda välja sobiva lõpplahenduse.
Lisateave